POHIRANNA KULTUURIRUUM

POHIRANNA KULTUURIRUUMI KIRJELDUS

Pohiranna kultuuriruum väärib senisest rohkemat teadvustamist ja avalikku ruumi toomist, kuna ta on viimane piirkond laiemast kirderanniku murdealast, kus rannakeel ja ––kultuur veel elab.

PAIKNEMINE

Pohiranna ala paikneb praeguses Kuusalu vallas Eestimaa põhjarannikuga paralleelselt kulgeva klindivöö all  alates Kaberneeme külast kuni Turbuneeme külani. Kuusalu valla klindipealsest sisemaa-alast erinevad rannaalad lisaks reljeefile ka mullastikult, metsade ja rabade rohkuse poolest  ning avatuselt merele.

Kõige vanapärasemal viisil on pohiranna keele- ja kultuuriruum jäänud sajandite vältel püsima neemenukkidel –  Pärispea poolsaare e Kõnnu ranna Suurpea, Pärispea, Viinistu ja Turbuneeme külas ja Juminda poolsaare e Kolga ranna Kolga-Aabla, Kiiu-Aabla, Leesi, Tammistu, Juminda, Virve ja Tapurla külas. Mõned rannakülad (nt Hara, Pedaspea) on ammu muutunud siirdemurdeliseks ja rohkem põllumajandusega tegelevad Kasispea ja Vihasoo on  olnud keskmurdelised nagu ka Kuusalu valla sisemaakülad.

Kaart: Murdekiiker. Eesti Keele Instituut

VAIMNE KULTUUR

„Sie ei ole rantlane, sie on iestlane,“ e teine randlane on selgelt äratuntav.

KEEL

Pohiranna alal on sajandeid räägitud ja räägitakse kirderannikumurde üht vanapärasemat ja omapärasemat murrakut – Kuusalu rannakeelt e pohirannat. Nagu kirderannikumurdes üldiselt, puuduvad Kuusalu rannakeeles kaashäälikute peenendus ja vältevaheldus. Seega palk ’töötasu’ ja ’langetatud puutüvi’ kõlavad ühtmoodi ning pole vahet kirjakeele teise- ja kolmandavältelistel sõnadel, nt ilm om = os ilma, kuer om = os kuera. Sulghäälikuid (k, p, t, g, b, d) tarvitatakse sageli kirjakeelest erinevalt (nt kapp, kaba, kappa; judugas). Nagu soome keeles, puudub Kuusalu rannamurrakus õ, seda asendab sõnuti e, o, a või u (näiteks ehtu ’õhtu’, ode ’õde’, sana ’sõna’, numm ’nõmm’). Silmatorkavamaid vormide erinevusi kirjakeelega võrreldes on näiteks seesütleva käände lõpp -ss (paadiss ’paadis’), pikemate sõnade lõputa ainsuse osastav (/kaks/ ilusa kasuka ’/kaks/ ilusat kasukat’), omapärane lühikese mitmuse osastava lõpp (heini ’heinu’, tuori muni ’tooreid mune’), mitmuse tunnuse

-de- asemel -je- või -e- (verkujega ~ verkuega ’võrkudega’).

Murraku piires on erinevusi nii kahe poolsaare – Pärispea poolsaare ja Juminda poolsaare vahel kui ka läänepoolse ala (Kaberneemest Salmistuni) keeletarvituses. Viimases esineb Jõelähtme murrakuga ühiseid jooni ning on rohkem sarnasust kirjakeelega kui Kolga ja Kõnnu rannakülades. Kõnnu rannas hääldatakse sõna algul h (vahel isegi sõnades, kus seda kirjakeeles ei ole, nt huss’uss’) ja vokaalharmoonia on järjekindel (nt sügüsül ’sügisel’). Seevastu Kolga rannas sõnaalgulist h-d ei hääldata ja vokaalharmoonia on säilinud vaid osaliselt.[i]

Mõne teadlase (V. Lang, S. Junttila) praeguste arusaamade kohaselt on rannakeel kunagi  kuulunud kokku mõne soome hõimukeelega. Seda väidet tõestavad paljud vanad rannamurde ühisjooned soome keelega, millest kõik ei saa  olla soome keelest laenatud. Rannamurre võib olla siirdemurre soome ja eesti murrete vahel.

TAVAD

Kuusalu kihelkonna omapärased rannakülad on pakkunud üle saja aasta huvi folkloristidele ja talletatud on rikkalik varamu, millele tuginedes Pohiranna ala tavasid iseloomustada.

Pohiranna alal elava inimese tavad määrab ära tema elu kõrvuti ja koos merega. Samas on tähtis olnud ka talutöö väikestel põllulappidel – sageli lahustükkidel, samuti loomapidamine ja metsatöö.

Pohiranna ala randlase maailmapilt avaneb rohkelt kogutud rahvalauludes. (nt Vana kannel III: Kuusalu vanad rahvalaulud. 1938)

Randlane on põlvest-põlve edasi kandnud rahvatarkusi, õpetlikke ütlemisi, vanasõnu. Merega kõrvuti elades on eriti oluline osa siiani igapäeva elukorralduses ilmanähtuste jälgimisel.

Maailmavaade

Folklorist H. Tampere nendib, et „Maarahvast erineb randlane õige märgatavalt just oma ettevõtlikkuse, julguse, avameelsuse ja avarama silmaringiga, nagu see on üldse omane neile, kes tihedamalt kokku puutuvad teiste maade ja rahvastega. Maailmavaatelt on randlane kaunis usklik – ja ebausklikki. See on ka üsna loomulik, sest tema elu merel usaldub sageli vaid saatuse ja õnne hoolde.“ [ii]

Randlaste usk on olnud väga animistlik ning veel 20. sajandi I poolel leidus rannakülades mitmeid teadjanaisi, kes tundsid hästi ravimtaimi ning teadsid ja kasutasid loitse ja lausumisi. Rudolf Põldmäe oma 1937. aasta kogumispäevikus mainib, et maapiirkondades ta enam selliseid nõiasõnade-teadjaid ei kohanud.

Rahvapärimuses esineb teateid paikadest, mis olid teistest tähenduslikumad ja koguni pühad. Ranna-alalt on pärimustekste kabelite (Juminda) või nende asupaikade kohta (Pärispea, Viinistu). Tuntuim on Virve küla Koljunina neemel ehk Koljunukil asunud Kolju kabel, kus käidud vanemal ajal ohvriande viimas ning kalaõnne palumas. Kabelitega seotud rahvapärimuses võivad olla viited katolikuaegsetele rannakabelitele.

Sajandite jooksul on valdavamaks saanud ratsionaalne maailmapilt ning maagiline mõjustamise vajadus on minetanud oma tähtsuse. Samas on kalamehe amet jäänud seotuks looduse ning selle tugevate jõududega – tuule ja veega, mistõttu randlase maailmavaates on säilinud austus ja ka aukartus mere ja looduse vastu laiemalt. [iii]

Elulaad

Rannakülades kujundas meri ja elatusalana kalastus nii üldist külamaastikku kui ka siinsete inimeste igapäevast eluolu selle erinevates tahkudes. Randlastel on harjumus teha töid ühiselt – kalapaadid olid mitme pere peale ning võrku käidi laskmas ning noota vedamas ühekoos. Ka oli püüniste ettevalmistamine ühistöö ja igal noodalisel tuli valmistada oma osa noodast. Varasemalt oli noortel kombeks võrku kududa üheskoos – võeti oma võrgud ühte talusse kaasa ning seltsis läks töö kiiremini. Viinistu keelejuht E. Lilhein meenutab: „Siis hakati võrku võidu kuduma, seda öeldi kiistamiseks (soome keeles – kisad – võistlused), võidu kudusid räime- ja kiluvõrkusid kodus kedratud linasest niidist.“ (IKM 5836 FR). Võrke ka parandati koos, aidati kalu võrkudest päästa ning võrke vabedele kuivama seada. Samuti noota parandati koos- selleks kogunesid peamiselt naised ruumikamasse tallu, kus oli võimalik seda suuremahulist tööd soojas ruumis teha. Tihe elulaadne seos oli tõhus ja samas nõudis kannatlikkust ja üksteisega arvestamist. Ühiselt kalastades olid kõigil peredel oma tööriistad ja püügivahendid, mis märgistati peremärkidega. Nii ei läinud püügivahendid segamini. Märgistati ka majapidamisriistad, sest ühistööd tehti ka põllul ja heinamaal.

Peremärk oli olemuselt lihtne – kas sirg- või kõverjooneline märk, mis tähistas talu omandit. Peremärgid olid päritavad. Kui talu jagunes, siis võeti põhitalust kaasa ka peremärk ning tehti märgile mõned lisandused. Peremärkide kasutus hakkas vähenema 20. sajandil, säilides pikemalt just ranna-aladel, kus jätkus kogukondlik tegevus. Pohiranna-ala peremärke on uurinud Lembit Odres. Kohalikus kogukonnas on peremärke hakatud uuesti tähtsustama ja kasutama neid kujunduselementidena näiteks talude nimesiltidel.

Purjelaevad ja kalapaadid ehitati oma randades ühistööna kogenud paadimeistri eestvõttel, suuremad alused mitme pere peale. Pohiranna-ala tähtis laevaehituskoht on olnud Hara külas Haagininal.

Rannakülades veedeti üheskoos tihti ka n-ö töövälist aega. Sügisel ja talvel käidi koos mõnes suuremas toas videvikku pidamas – aeti juttu, lauldi, mõistatati. Kuusalu rannakülades on teada novembrikuine jaguaja pidamise komme. Suvel oli tähtsaks kooskäimise kohaks kiigeplats. Kiigel käies lauldi, kuid mängiti ka ringmänge ning tantsiti pillimeeste lugude saatel. Kuusalu rannakülades (Kiiu-Aabla, Tapurla, Hara, Pärispea, Viinistu) ehitati kiikede juurde puidust tanstuplatse (Kont-Rahtola 2011: 98). Kooskäimise kohaks olid ka kõrtsid (nt Hara, Lohja). Kiige- ja külaplatside rajamine ja ühine kasutamine on senini külades au sees.

20. sajandil sai hoo sisse seltsitegevus ning tekkisid laulukoorid, näitemänguseltsid; korraldati mitmesuguseid peo- ja tuluõhtuid, samuti kursuseid. Kolga ja Kõnnu rannas tegutsesid seltsid suuremates taludes või koolimajades.

Kuivõrd randlaste liikuvus oli suurem kui maainimestel ning kontaktid meritsi Soome saarte ja rannaga tihedad, siis on Lahemaa rannakülade kultuuris rohkelt soomepäraseid mõjutusi. Nii näiteks on mitmed Pohiranna alalt üles tähendatud tantsud ja pillilood pärit Soomest, nt Ranna rädi, Viru mage, Ingliska, Kägara, Ingliskadrill, Kiigulikaaguli, Hüppaja polka, Viŋŋerpolka, Polka-masurka, Reinlender, Lillašveegirska, Kupparimuori, Kuradi- v Pirupolka, Soomekadrill, Sotska, Oige ja vasemba, Aaviku. [iv]

1835. aastal perekonnanimede panekul võtsid kohalikud randlased perenimeks sageli nimesid, millega nad olid tuttavad Soome rannikul püügi- või kaubaretkedel käies.

Rahvariided

Eesti Rahva Muuseumi kogude andmetel erinesid Kuusalu rannakülade rahvariided mõnel määral sisemaakülade omadest.

Pohiranna-ala naise riietuses jäi pikemalt kasutusse püsima must ümbrikseelik, mille alläärt kaunistas villastest lõngadest põimitud ai või pidulikumatel puhkudel helmestega tikitud punane kudrustükk ehk kõverik. Leina korral võeti need kaunistused ära. Seeliku peal kanti valgest peenest linasest riidest kurrutatud pihaga pikkade varrukatega käiseid. Käiste alaosas oli helesinine linase niidiga tikitud võrkpilu, mida kaunistasid litrid. Võrkpilu asemel oli levinud ka geomeetrilistest ornamentidest valgetikand. Ornamendid olid seotud tervisega – need olid haiguste vastu. Põll õmmeldi rohelisest villasest riidest. Alane kaunistati punase siidpaelaga, millel kardpits ja kardpaeltest nn ussikiri. Põll seoti noorikule ette pärast laulatust linutamisel. Peakatteks oli valgest peenest linasest riidest linuk või lappkurdudega tanu. Linuk kinnitati kuklas südamekujulise sõlega. Riiete juurde kuulus liivakarva ja sinise kirjaga kirivöö. Vöö külge kinnitati vaskrõhud – vööst seljale rippuvad rahadega vaskketid. Rõhtusid esines üle-eestiliselt väga vähe. Neid oli veel Hiiumaal. Siin puudusid aga saarele omased pussitupp ja nõelakoda. Kanti punase- ja mustatriibulisi villasest lõngast kootud sääriseid e varrikuid, millele tõmmati valged kirjatud äärega poolsukad (sokid) e kapukad. Jalanõudest kanti pidulikumal puhul kas heledast nahast soome susse või mustast nahast ummiskingi, argipäeval pastlaid. Üheks arhailiseks ülerõivaks oli valgest villasest kangast sõba. Sõba kaunistati äärest kõlapoogaga ja nurkadesse võidi tikkida nn nõiasilmused, mis kaitsesid naist kurja silma eest, nagu põllel ja tikandites esinevad nn ussikirjad. Sõba nurkades olid raskuseks villasest lõngast tutid. Sõba kinnitati rinna alt sõlega. Talvel kanti lambanahkset kasukat. Sõba ei jäetud kunagi vankrisse ega saani, see oli naisel alati käe peal kaasas. Sõba kasutati ka päevatekina. Suvel kasutati selle asemel õhemat pallapoolikut – ristkülikukujulist ülevõetavat riietuseset. See võis olla kaunistatud tikandiga, pitsiga. 19. sajandi II poolel hakkas nii ranna- kui sisemaa külades levima triibuseelik ja tanudel ning käistel lilltikand.

Kuusalu mees kandis tüüpilisi Põhja-Eesti meesterõivaid. Särk oli valmistatud valgest linasest riidest. Kaelus kinnitati südamekujulise vitssõlega. Põlvpüksid olid seemisparki kitsenahast. Eest suleti värvel kahe vasknööbiga. Säärte otstele jäeti lõhikud, kuhu tehti augud säärepaelte läbipistmiseks, et kinnitada sukki. Vatt õmmeldi lambamustast või lambapruunist villasest riidest ja see ulatus põlvini. Hõlmad kinnitati haakidega ja laia, üleni vaskpannaldega kaetud nahkrihmaga. Kaapkübar oli tumepruunist vildist pealt kitseneva rummuga. Jalas olid meestel pruunid villased sukad, mis kinnitati villasest lõngast põimitud värviliste säärepaeltega. Kanti musti nahast kingi või peaaegu põlvini ulatuva säärega suss-saapaid. Nii Kuusalu naiste kui ka meeste jalatsid näitavad nn sõbrakaubanduse sidemeid soomlastega. Talvel kanti lambanahkset kasukat ja lambanahkset mütsi – kõrvikut. [v]

AINELINE KULTUUR

ARHITEKTUUR

Üldistavalt saab väita, et Juminda ja Pärispea poolsaarte rannaäärsete kalurikülade hoonestusele on iseloomulik lineaarne paiknemine piki mereranda ja külateed. Sisemaakülade hoonestus on rannikukülade hoonestusest reeglina mahukam, kuna rannikualadel oli põlluharimise ja karjakasvatuse osatähtsus väiksem kui sisemaal. Hoonestusstruktuurilt on rannikukülad sisemaaküladest tihedamad, eelkõige väiksemate hoonemahtude ning õuealade tõttu. Rannikukülades on iseloomulikud nii põllu-, heina- kui metsamaa lahustükid. Nii rannakülade kui sisemaa talude hoonestus koosneb ühele või mitmele perele kuulunud elu- ja abihoonete tuumikutest, kuid rannakülasid iseloomustavad ka vahetult ranna ääres paiknenud kalapüügiga seotud abihooned, mis olid koos sadamakohtadega iga kaluripere valduste pikenduseks rannal.

Rannakülade vanemad rehielamud on sisemaa rehielamutega võrreldes väiksemad, ja on veel üks erinevus: rehealuse kõrvale ehitati eraldi ruum – kodakamber, mis oli soojal ajal kasutuses eluruumina.

Põhimõttelised muudatused taluarhitektuuris tulenevad üldisest paradigmamuutustest talukultuuris: rehepeksumasinate tulekuga kadus vajadus rehealuste järele. 1919. aasta maareformiga moodustati uued väikekrundid ning tekkisid asundustalud. [vi]

Pohiranna-ala tüüpilise asunikutalu elumaja oli väike- koosnes toast, kambrist ja eeskojast, mõnel majal oli ka sahver. Taluhoonete hulka kuulusid tavapäraselt veel suitsusaun, kaks aita, laut.

MAJAPIDAMISESEMED

Pohiranna majapidamistes leidub mitmesuguseid tarbeesemeid, näiteks kiiktool (heiatuol vai kiigatuol), sohva e puudiivan, tõukekelk (potku), taskulamp (sähkü), mis viitavad Soome päritolule.

PAADID

Pohiranna ala kuulub Lahemaa ala sisse. Lahemaa traditsiooniliste puust kalapaatide tüpoloogia toetub Vello Mässi, Gea Reimani ja Eino Sandströmi andmetele ning välitöödele.

Vanim teadaolev puupaat on Virve küla Logadi ojast leitud nn „õmmeldud“ paat – selle paadi lagud on ühendatud Karjala paatidele iseloomuliku topeltõmblusega. Paadi emapuu asub Eesti Rahva Muuseumi püsiekspositsioonis. Lahemaa on nii nahkpaatide kui õmmeldud paatide levikuala lõunapiiriks.

Kõige levinumad traditsioonilised kalapaadid Lahemaal on läbi sajandite olnud lihtsad klinkerplangutusega puust aeru- ja purjepaadid:

  1. Eistukid- kõige väiksem piirkonnale omane paat, mida on kasutatud hülge- ja võrgupüügiks.
  2. Jullad – suuruselt eistuki ja kalapaadi vahepealsed sõidukid, mida kasutati lähemal merel käimiseks.
  3. Põhjaranniku kalapaadid (vene, meripaat, purjepaat, soupaat, seilipaat, luup – ühemastilised, harvem kahemastilised, pikkuseks 6-8 meetrit, mida kasutati kaugemal merel käimiseks ja kalapüügiks.
  4. Viislaiud ja jaalad – kõige suuremad paadid, kuni 12 m pikkused. Need olid alati 2 mastiga ja mõeldud kaugemate sõitude tarvis, peamiselt kauba vedamiseks Tallinnasse ja Soome ning tagasi.

Meie ala paikneb skandinaaviapärase klinkerplangutuse idapiiril.

Mootori tulekuga 20. sajandil hakati Soome lahe põhja- ja lõunakaldal tegema karveelplangutusega purje- ja mootorpaate. Pärast esimest ilmasõda jõudsid Lahemaa randadesse suuremad Tallinna või Narva tüüpi mootorkalapaadid. Tegeleti endiselt võrgupüügiga.

Võrgupüügi traditsiooni lõpetab suhteliselt järsult Teine Maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon. Pärast koondumist kolhoosidesse toimub kuni 1950ndate lõpuni jääalune noodapüük ja 1970ndateni lesta- ja angerjapüük, kuid üha enam võetakse kasutusele traallaevad ning võrgupüük asendub tööstusliku kalapüügiga. [vii]

Võrgupüügiga tegelesid edasi pensionil olevad vanad kalurid.

LAUTRID

Gea Reiman kirjeldab oma 1948. aasta välitööde päevikus Lahemaa-ala, sh Pohiranna-ala traditsioonilisi lautreid ja nende piirkondlikke iseärasusi. Traditsioonilised lautrid võivad kivisel rannal olla kahe kividevalliga veidi süvendatud, umbes 2-meetrise vahega. Kolga-Aablas kutsuti lautreid paadisadamaks ja kivide ridu sadamareiteks, Tapurlas juomideks ja juomireiteks. Lautrite paadiredelite pikkused on umbes 10 meetrit: 2 pikka latti ja nende vahel telad pikkusega kuni 170 cm, mis asuvad üksteisest  80-90 cm kaugusel. Sõltuvalt olukorrast olid kasutusel ka paadisillad (Loksal, Haras).

Selle ala lautrid ja võrgukuurid võib sõltuvalt paiknemisest jaotada tüpoloogiliselt kolmeks:

1) Talu lautrid. Talu all rannas paiknevad ühe talu lautrikohad. Lahemaa randade ahelja ridakülade puhul on need suhteliselt tavapärased (nt Kiiu- Aablas, Viinistul, Virvel jm), ka sumbkülade puhul üksiktalude all (Jumindal, Pärispeal jm).

2) Küla ühised lautrikohad. Eriti just neemede tippudel, neeme hargis, ida- ja läänerannal asuvad küla ühised lautrikohad ja võrgukuurid (Jumindal, Pärispeal jm).

3) Rannaküla teatud suuremad rannapiirkonnad, kus paiknevad nii küla rannaäärsete talude kui teisel pool külateed asuvate talude lautrid ja kuurid (nt Viinistul, Turbuneemes jm).

20. sajandi alguses olid enamuses rannakülades sellised suuremad lautrite süsteemid, mis aga Nõukogude ajal enamasti lõhuti, kuna valdavalt võisid siis külaelanikud minna merele ainult mõnest kindlast kohast. [viii]

Tänapäeval lautrikohti taastatakse.

PAADI- JA VÕRGUKUURID

Lahemaa ala ajaloolistele paadikuuridele olid iseloomulikud suhteliselt tagasihoidlikud vundamendid. Vanemad võrgukuurid tehti vundamendita sobiva suurusega kivide peale ja olid palkkonstruktsiooniga (Altja, Hara, Virvel). Võrgu- ja paadikuuride seinteks on ka plangud, sh vanad laevaplangud. Palgist paadi- ja võrgukuuride seas on nii suhteliselt lihtsaid robustsete arhitektuursete lahendustega hooneid kui meisterlikke palkarhitektuuri näidiseid.

20. sajandi tüüpiline võrgu- ja paadikuur oli püstlaudisega või horisontaalsete plankudega/laudisega puitsõrestikehitis. Hoone pikkuse-laiuse suhte tavapärane lahendus on 1:2. Paadikuuridele on iseloomulikud väikeehitise mõõdud – kõrgus kuni 5 m, ehitisealune pind kuni 60 m2, enamasti ilma akende (või lihtsa horisontaalse v vertikaalse aknaga) ja korstnata hooned.

Külade ühistegevusest sündinud merepäästejaamade luubikuurid olid oluliselt teistsuguse arhitektuurse lähenemisega ning parema ehituskvaliteediga hooned. Pärispea tipus paiknes puust päästejaama hoone, mis paraku on hävinud. Juminda kivist päästejaama hoone kui ainuke taoline Eestis säilinud ehitis on võetud ehitismälestisena muinsuskaitse alla. [ix]

KOKKUVÕTTEKS

Pohiranna kultuuriruumi eripära:

KEEL – kõneldakse Kuusalu rannakeelt e pohirannat

MERELE SUUNATUD ELUVIIS – põhiline suhtlemine ja tuluteenimine käis pigem meritsi

KASINAD LOOMA- JA PÕLLUPIDAMISE VÕIMALUSED – pinnas on liivane, kivine, soine, põllulapid väikesed

ARHITEKTUUR – hoonestusstruktuur tihedam, hooned väiksemad

SISEMINE RIKKUS– rannakülad on väliselt sarnased ja samas on iga küla seesmiselt omamoodi

Eksperdid: keeleteadlane Piret Norvik, arhitekt Jaan Tiidemann,

Keskkonnaameti Põhja regiooni kultuurispetsialist Ave Paulus,

ajaloolane Ott Sandrak, Kolga muuseumi juhataja Ulvi Meier-Soosaar,

randlane ja keelespetsialist Heli Kendra,

MTÜ Pohiranna juhatuse liige randlane Maila Velström,

MTÜ Rannakeele Keskuse juhatuse liikmed randlased Riina Laanetu ja Ene Velström

KASUTATUD KIRJANDUS

  1. [i] Oja, Vilja; Norvik, Piret 2019. Kuusalu rannakeele sõnastiku eessõna. Kuusalu rannakeele sõnastik, lk 5-7. EKSA. Tallinn. Arvutivõrgus https://www.eki.ee/dict/kuusalu/
  • [ii] Tampere, Herbert 1938. Ülevaade Kuusalu kihelkonnast ja asundusist ning rahvaluule kogumine asundusis. – Vana Kannel III. Kuusalu vanad rahvalaulud I. Tallinn, lk 3–50.

[iii] 3.-4. Kindel, Melika 2020. Traditsioonilise rannakalandusega seonduv vaimne pärand: tüpoloogia ja näited. Traditsioonilise rannakalanduse ja merenduse väärtuste kirjeldus ja seisund nii ajaloolises kui tulevikuperspektiivis. Esimene etapp, lk 99–101. Universitas Tartuensis. ArvutivõrArvutivõrgushttps://juminda.ee/wpcontent/uploads/2020/03/Rannakalandus-14-3-2020-final.pdf

      [iv] 5. Kont-Rahtola, Anneli 2011. Tantsumuusika ja tantsud Kuusalu rannas. Mäetagused nr                 49, lk 93–114.

       [v] 6. M. Kaarma, A. Voolmaa 1981, 1999. Eesti rahvarõivad Tallinn, Tervis nr 9. Arvutivõrgus https://www.laurentsiuse-selts.eu/pdf/Kuusalu_rahvariided.pdf

       [vi] 7. Tiidemann, Jaan. Lahemaa arhitektuurivõistluse tingimused.

[vii] 8.-10. Paulus, Ave 2020. Traditsioonilise rannakalandusega seonduv materiaalne pärand. Traditsioonilise rannakalanduse ja merenduse väärtuste kirjeldus ja seisund nii ajaloolises kui tulevikuperspektiivis. Esimene etapp, lk 62–85. Universitas Tartuensis. Arvutivõrgus https://juminda.ee/wp-content/uploads/2020/03/Rannakalandus-14-3-2020-final.pdf

     [viii] Sama

     [ix] Sama